Mulle ei meeldi eriti end värvida. Igasugused puudrid ja tushid... Kasutan neid suht vähe. Ma ise vabandan end välja, et ma EI oska. Ja tegelikult ma ei leia, et oleks väga vaja ka.
Saalake on vist 2-3 korda näinud, kuidas emme "näo pähe teeb" (no viimati minu meelest jõulu ajal). Ja arvestades tema noorust, ei oleks ma iial arvanud, et see talle meelde on jäänud.
Aga TÄNA.
Olime mõlemad vannitoas, mina mässasin oma nunovildihakatisega ja tema üritas mind "aidata". Lõpuks nägi ta, et ma tema abi ei vaja (oskasin ise asja lörri keerata) ning ta otsis endale muud tegevust. Täitsa kogemata oli riiuli äärde jäänud väike taburet ja sellele ronides ulatus pisike preili täpselt minu meigiasjadeni. Mina muudkui sättisin oma lillekesi ega vaadanud tema poolegi. Minu loogika kohaselt ei oleks ta mingil juhul tohtinud selle riiulini ulatuda, enamgi veel - ta ei oleks tohtinud neid asju lahti saada (keeramisliigutus).
Aga sai.
Kui mina pilgu tõstsin ja tema tegevust uurima asusin, oli ta ühe näopoole ripsmetushiga juba kokku tõmmanud (ise püüdlikult peeglisse vahtides) ning asus just teise silmaümbruse kallale - minu ehmunud karjatuse peale ("SAALA!"), torkas ta ripsmeharja otse silma. Oi kus ma ehmatasin!!! Pisike kohe peadpidi kraanikaussi ja rohkelt vett näole ja silma (see preilile endale eriti ei meeldinud). Tundus, et saime silmad puhtaks. Enda lohtuseks ja tuleviku tarbeks: parim valik ON tundlikele silmadele mõeldud tush!!!
Nüüd rändsid näomaalimistarbed riiuli võrra kõrgemale. Ehk siis: aasta-paari pärast uuesti?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment