Halb enesetunne

Olin haige, voodist suuremat välja ei tulnud, magasin palju. Ja lapsed otsisid endale ise tegevust: võtsid suure ploki post-it-e ja kleepisid kõik laiali, igale paberile on paar kriipsu peale joonistatud ka...

- Pane-pane kangunit ka!
- Mida?
- Pane kangunit ka!
Poiss näitab nõudepesumasina pesuaine sahtlile.
- Graanuleid või?
- kaanuleid? ei kangunit pane ka, siis saab puhtaks, seda mida ei tohi puutuda...
Lambike süttib mul.
- AAAA... Calgonit...

Mehed ja lapsed

No sellest on mul oma mehega korduvalt juttu olnud, et MINA võiks ju laste kõrvalt ikka oma magistritöö kallal ka nokitseda. Juttuajamine siis tavaliselt selline, et tema seletab, et SAAB ja mina vastu et EI SAA. Sedasi...
Täna siis pidi iss järeltulijatel pisut silma peal pidama, seniks vaid kuni mina poest käin. Loomulikult istus iss netti ja kui ma poest tulin, mängisid lapsed hiirvaikselt teises toas. Hetkeks mõtlesin, et ämm on tulnud ja lapsed jalutama viinud. Aga ei... hoopis teises toas olid. Asusin oste lahti pakkima ning ladusin asju kapile. Kõva häälega seletasin, et nüüd kohe praen pisut mune. Külmkapist karp mune välja ja tagatoast tuli Paulinski, käsi salapäraselt selja taga. Uurisin:"Mis sul seal on?" Ja laps sirutas käe, seal oli muna. Sellal kui iss oma asju luges, oli laps külmikust paar muna võtnud (toorest loomulikult) ning need tahatuppa viinud, täpsemalt aga minu voodisse teki alla. Oi ma olin tige - tige issi peale kes lapsi ei vaadanud, tige lapse peale kes asju näpib. Ja natuke rõõmus ka, rõõmus sest avastasin selle tembu enne magamaminekut (no enne seda kui ma sellele munale oleks peale istunud). Ja muideks: otse loomulikult pigistas tigeda emme korraldusi ("muna kööki ja KOHE!!!") täitev poiss selle kogemata puruks... Õnneks kõigest elutoa põrandale.
Jajah. Ma peaks laste kõrvalt oma magistritööd kirjutama... huvitav, mis asju ma siis veel õhtuti voodist leiaks?

- Emme vaata kinikud.
- Jah, ilusad küülikud. (ise pilku tõstmata)
- Emme vaata, inimesed elavad seal.
Emme siis vaatab. Jah, inimesed elavad seal. Majad ja KIRIKUD.



Paari päeva eest tuli iss koju ja Saala ütles hästi armsalt: "Iss tulla!"
Tegelikult ma täitsa imestan, et iss ikka meie juurde koju tuleb - siin on tõeline hullumaja. Meie enda oma küll, aga hullumaja on hullumaja... Nohjah. Vähemalt ei saa ma kaevata, et mu lapsed liiga tagasihoidlikud või introvertsed oleks... oh ei.

"Emme miks see tädi kannab kussutissi?"
"Mida?"
"Miks tädi kannab kussutiski?"
Vaatan telekaekraaani. Seal ratsutab parasjagu naine, kes kiidab Kosmodiski omadusi.
Noh, aga miks ta siis kannab seda....
"Tädil on selg haige."
Ja järgneb tavapärane miksitamine... (miks selg haige, miks sai aia...jne).


Mõne päeva eest hakkasin poisiga pahandama, kui too hüppas diivanilt lauale ja sealt edasi tugitoolile. Pisut hiljem hakkasin mõtlema... Mõtlema sellest kuidas lapsena sai koos vanema vennaga köögis omamoodi ringmängu tehtud. Mängu reegel oli selline: põrandat ei tohi puutuda. Nii saigi ronitud mööda köögikappi üle pliidi ja valamu, üle tabureti, üle köögilaua, hüpatud järgmisele taburetile ja jälle köögikapile ronitud, ikka ringiratast ja kui lõbus oli... Aga nojah, silmakirjalik nagu ma olen: oma lapsele ma seda mööblil mürgeldamise lõbu ei luba (huvitav, mitte ei tule meelde, kus toona mu vanemad olid, tõenäoliselt tööl, nemad poleks seda kindlasti lubanud).