Puuduvad tähed

Iss: "Rongi rattad ragisevad, rrrrr....."
Paulinski: "Rongi rattad ragisevad, lllll...."

Muumid

Poiss kukkus 1. mail redelilt maha. Hakkas katuselt alla tulema (nagu sadu ja sadu kordi varem) ja komistas, libises paar pulka allapoole ja siis lõi jalgadega vastu põrandat ning kukkus pikali. Otsa ees oli marrastus ja laps ise ehmunud. Iss võttis ta sülle ja pärast pisikest nuttu jäi ta magama. Ning siis ärkas üles ja oksenda. Iss pakkis asjad kokku ja tuli linna. Algul läksime traumapunkti Maarjamõisas ning seal öeldi meile pärast 1,5 tunnist ooteaega, et kui midagi katki pole, siis tuleb hoopis Lunini tänavale minna... nojah. Seal ootasime uuesti umbes pool tunnikest ja lõpuks vaatasid arstid ta läbi. Muhk otsaees oli juba päris pirakas. Igaks juhuks otsustati teha kompuutertomograaf. Kuna selleks on tarvis hästi rahulikult lamada, tuli lapsele panna kanüül (unerohu jaoks). Kanüüli paneku ajal nuttis poiss ja kisas tädile: "Miks sa mulle haiget teed? Jäta mind rahule!" Ja mul oli temast nii-nii kahju. Tähelepanu kõrvale juhtimiseks rääkisin talle Muumidest, oleme neid DVD-sid ikka ja jälle arvutis vaadanud. Rääkisin, kuidas väike My tahtis jääneitsit näha ja peaaegu ära külmus... Poiss pisut kuulas, kuid siples elu hinnaga edasi. Lõpuks oli kanüül paigas (teine juba, esimene läks viltu). Ja tuli kiirabiauto, mis meid Maarjamõisa suurde majja viis. Seal tehti talle täisnarkoos (ei nõustunud rahulikult lamama) ning monitore paika pannes rääkis kiirabionu: "Vaata siin on telekas, ei tea mis sealt küll tuleb?" Ning samal ajal vajus poiss ära. Kui ta paar tundi hiljem ärkas (vahepeal olin juba teada saanud, et pole midagi tõsist, imekerge põrutus - jälle vedas), siis oli lapse esimene mure: "Emme! Aga telekast ei tulnudki muumisid..."