No sellest on mul oma mehega korduvalt juttu olnud, et MINA võiks ju laste kõrvalt ikka oma magistritöö kallal ka nokitseda. Juttuajamine siis tavaliselt selline, et tema seletab, et SAAB ja mina vastu et EI SAA. Sedasi...
Täna siis pidi iss järeltulijatel pisut silma peal pidama, seniks vaid kuni mina poest käin. Loomulikult istus iss netti ja kui ma poest tulin, mängisid lapsed hiirvaikselt teises toas. Hetkeks mõtlesin, et ämm on tulnud ja lapsed jalutama viinud. Aga ei... hoopis teises toas olid. Asusin oste lahti pakkima ning ladusin asju kapile. Kõva häälega seletasin, et nüüd kohe praen pisut mune. Külmkapist karp mune välja ja tagatoast tuli Paulinski, käsi salapäraselt selja taga. Uurisin:"Mis sul seal on?" Ja laps sirutas käe, seal oli muna. Sellal kui iss oma asju luges, oli laps külmikust paar muna võtnud (toorest loomulikult) ning need tahatuppa viinud, täpsemalt aga minu voodisse teki alla. Oi ma olin tige - tige issi peale kes lapsi ei vaadanud, tige lapse peale kes asju näpib. Ja natuke rõõmus ka, rõõmus sest avastasin selle tembu enne magamaminekut (no enne seda kui ma sellele munale oleks peale istunud). Ja muideks: otse loomulikult pigistas tigeda emme korraldusi ("muna kööki ja KOHE!!!") täitev poiss selle kogemata puruks... Õnneks kõigest elutoa põrandale.
Jajah. Ma peaks laste kõrvalt oma magistritööd kirjutama... huvitav, mis asju ma siis veel õhtuti voodist leiaks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment